Aule Urb – metsik metso, kes populariseerib ooperit

Metsik ja taltsutamatu metsosopran Aule (35) aitab Eestis populariseerida ooperit ja klassikalist laulu. Tema tee professionaalse laulmise juurde on aga üsna ebatavaline ja kinnitab, et kunagi ei ole hilja meelepärasega tõsisemalt algust teha ja oma unistusi ellu viia. Tänaseks on tal taskus magistrikraad (cum laude) Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiast laulu erialal, läbitud erinevad laulmise meistrikursused välismaal, edukad osalused laulukonkursitel, soolorollid ooperietendustes ja ambitsioon Eestis rohkem kammerooperit teha. Rääkisime Aulega muusikast ooperimaailma vaatenurgast ja sellest, kuidas tema armastatud hobist saatuse tahtel lõpuks päris töö sai.

Sa tegelesid laulmisega juba väga noorena, kuid klassikalise muusika õpinguteni jõudsid alles 28 aastaselt. Tänaseks on laulmisest saanud sinu professionaalne töö. Mis oli ajendiks selle sammu astumisel, olid sa ju varem hoopis midagi muud õppinud?

Reeglina minnakse laulmist õppima ikka otse keskkoolipingist, nii nagu seda tegi minu klassiõde, kellega keskkooli ajal koos Rakveres lauluringis laulsime. Hiljem laulsin veel 11 aastat Nooruse segakooris, meie hääleseadja soovitas, et võiksin laulmist õppima minna, aga siis oli samamoodi, et koorikaaslane läks aga mina ei läinud ja punnisin veel sellele soovile vastu. Valisin keskkooli järel hoopis Tallinna Majanduskooli ja töötasin peale lõpetamist pikalt juhiabina. Seitse aastat tagasi läksin ühel õhtul aga Rahvusooperisse Estonia vaatama Giuseppe Verdi ooperit Maskiball ja ootasin pärast etendust valvelauas ühte oma tuttavat kui kohtusin seal endise klassiõega, kes tegi samas etenduses just tol õhtul oma lauljadebüüdi. Ta oli sel hetkel lõpetamas Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiat (EMTA) ning üheks veel läbimata aineks oli pedagoogiline praktika, kuhu tal oli vaja endale õpilast. Sain ettepaneku tema juures laulutundides käia ja loomulikult olin ma rõõmuga nõus. Kursus lõppes avaliku kontserdiga ning pärast kontserti tuli minuga rääkima kursuse juhendaja Irene Kabonen, et kas ma pole mõelnud laulu erialale sisseastumisest. Arvasin loomulikult, et see on nali, aga ükspäev tuligi telefonikõne, et nüüd on vaja tulla ja Jaakko Rühänenile (endine lauluosakonna juhataja) ette laulda. Ega ma väga ei mäleta kuidas mul see ettelaulmine läks, sest närv oli ikka väga suur sees, aga ükspäev sain jälle kõne, et Jaakko on nõus mind oma õpilaseks võtma ja nüüd tuleb kiiresti valmistuda sisseastumiskatseteks. Siis ma enam kaua ei mõelnud mida teha, sellist võimalust ei saanud käest lasta. Tundsin end juba kindlamalt, et üks haridus on olemas ja piisavalt ka erialast töökogemust, nö turvavõrk oli tulevikuks olemas.

Sa laulad hetkel Estonia ooperikooris ja teed mitmes etenduses ka soolorollis kaasa, kuid oled saanud lisaks Soomes õppida ja rolle teha, millised on kahe riigi kogemused?

Õppisin ühe aasta vahetusõpilasena Soomes Sibeliuse Akadeemias. Soomes on erinevalt Eestist magistriõpe otse ooperile suunatud ning terve kursus komplekteeritaksegi nii, et oleks olemas kõik hääleliigid. See loob võimaluse tuua kooli lavalt oma trupiga ooper suurele lavale. Soomes on ka suurepärased repetiitorid (pianistid, kes valmistavad ette muusikalise materjali) ja neil on korralik langetatava orkestriauguga ooperisaal, kus toimuvad kõik ooperi ettevalmistavad proovid, kogu lavastusprotsess on väga põhjalik ning kaasatud on mitmed spetsialistid. Meie esimene lavastus oli Kalevi Aho ooper “Frida ja Diego” maailmaesiettekanne, kus ma olin Frida alter ego rollis (Otra Frida). Seda etendust käisid vaatamas ka inimesed Soome Rahvusooperist ja minu ootamatute kõnede saaga jätkus. Ükspäev sain telefonikõne Soome Rahvusooperist ja mulle pakuti väikest rolli Wagneri ooperis “Nürnbergi meisterlauljad”. Enda teadmata olin “Frida ja Diego” etendusega teinud uude rolli auditioni. Kodulava soolorollid on mul hetkel etendustes “Traviata” (Anina), “Pilvede värvid” (Maria) ja peatselt esietenduvas “Buratinos” (rebane Alice), lisaks siis kooriartistina ooperites, operettides, muusikalides ja lastetükkides, mida on kokku umbes 20. Kooritöö teeb keerukaks see, et oopereid on mängukavas palju ja erinevates keeltes ning on väga palju teksti, mida tuleb pähe õppida. Soolorollide puhul on alati meeldivam, kui saab terve lavastusprotsessi kaasa teha ja kasvada selle rolli külge versus olukord, kus tuleb juba varasemalt repertuaaris olev etendus kiirelt selgeks õppida. Selline tore lavastusperiood oli Rasmus Puuri ooperi “Pilvede värvid” ettevalmistamine. Kuna tegu on nüüdisteosega ja varasem eeskuju puudus, siis toimus rollide loomine dialoogis koos lavastaja Roman Baskiniga, vahest üksteist täiendades aga vahest ka vaieldes. Soomes on sellist uut ooperi materjali tunduvalt rohkem, üldse on ooper seal rahva seas populaarsem ja selles vallas on palju huvitavat toimumas.

Sa oled metsosopran, mis on soprani ja aldi vahepealne naishääl. Selgita palun lähemalt, mis on selle hääleliigi eripära?

Metsosopran on sellise tummisema ja mahlasema tämbriga naishääl. Kaks äärmust on kontraalt, mis on kõige madalam naishääl ja koloratuursopran, mis on kõige kõrgem naishääl. Tihti ei erinegi metsosopranid ja sopranid oma hääleulatuse poolest, vaid just tämbri poolest, nimelt metsode mugavustsoon on veidi madalamal kui sopranitel. Kui enamasti laulavad metsosopranid kõrvalosades, siis on sellele häälele kirjutatud ka tähelepanuväärseid pearolle. Neist kõige kuulsam ooper, kus pearolli laulab metsosopran on kindlasti Bizet „Carmen“, millele võib lisada veel Rossini „Tuhkatriinu“ ja Messenet “Wertheri”. Olgu pearoll või mõni väiksem osa, siis karakterite mõttes kehastavad metsod alati põnevaid ja värvikaid tegelasi nagu mustlasnaised, nõiad, vanamoorid, võrgutajad, metsikud iludused, ammed, elutargad naised ja saatjadaamid, tihti astuvad metsosopranid üles ka õhinat täis ja armunud noormeeste rollides.

Kus näed ennast muusika vallas tulevikus ja millised on sinu lähiplaanid?

Eesmärk on kindlasti ooperikooris laulmise kõrvalt ka oma solisti karjääriga tegeleda. Unistan, et saaksin mõned põnevad ooperirollid veel teha ja kontserte anda. Eelmise aasta lõpus asutasin koos kahe teise lauljaga MTÜ Opera Veto, kus olen projektijuht ning hetkel valmistame ette meie esimest ooperit, milleks on Ermanno Wolf Ferrari koomilise süzeega “Susanna saladus”. Lavastajaks on Thomas Wiedenhofer Saksamaalt ja etendused toimuvad juba juuni alguses. Selline projektiooper/kammerooper ei ole Eestis väga levinud, aga mõte on seda Soome eeskujul rohkem populariseerida, neil on ka palju väikseid ooperitruppe ja ooperi lavastajaid, keda võiks siia lavastama kutsuda. Eesmärk on pakkuda võimalust ja väljakutset ka nendele lauljatele, kes muidu ei saa piisavalt erialast rakendust ning seda just ooperižanris.

Klassikaline ja vanamuusika on keerulisema kompositsiooniga, see nõuab rohkem süvenemist ja kannatlikkust, ennem kui ennast kuulajale kätte annab. Miks on see muusika sinu jaoks oluline ja kes on sinu muusikalised eeskujud?

Vanamuusikamaailm on väga põnev ja ma väga imetlen inimesi, kes vanamuusikat esitada oskavad. Eestis ei saa lauluerialal spetsialiseeruda *vanamuusikale, aga mulle tundub, et aina rohkem inimesi on leidnud tee vanamuusika juurde. Tõsi, kui ei ole harjunud seda kuulama, siis kohe see ei toimi. Tänapäeval liigub aga kõik sinnapoole, kuidas rohkem sümbioose teha ja kuidas põimida erinevaid stiile nii, et see ka suuremale publikule vastuvõetav oleks.


Nagu tervisliku toitumise juures räägitakse, et sööge mitmekesiselt, siis sama praktikat võiks rakendada ka muusika juures.


Avardage oma maailma ja andke võimalus asjadele, mis teid kohe esmapilgul ei köida. Oma kontsertidel meeldib mulle publikuga suhelda – anda neile teeots kätte, rääkida ajastust ja karakteritest. Usun, et nii on inimestel lihtsam muusikat kuulata, eriti kui nad pole regulaarsed klassikalise muusika kuulajad ja tihtilugu ei saa võõrkeeltest aru. Kui rääkida eeskujudest, siis mulle üldiselt meeldivad julged lauljad, kes ei karda eksperimenteerida. Mõned isiklikud lemmikud vanamuusika ja Bachi puhul meeldib mulle kuulata Nathalie Stutzmanni, samas ka Philippe Jaroussky’d, hulljulged ja riskialtid lemmikud on Joyce DiDonato ja Malena Erman, viimane käis ka aastaid tagasi esindamas Rootsit Eurovisioonil. Uskumatult vägev on tema esituses Rimski-Korsakovi Kimalase lend!

Kui võtta sooloprojektid versus Estonia ooperiteatri lava, siis kus tunned ennast kodusemalt kas klaveri kõrval üksi soleerides või laval suure publiku ees nö meeskonnamängijana?

Tegelikult on ooperilaval, kus oled mingis rollis ja tegevuses sees, isegi mõnusam olla kui klaveri kõrval “paljalt” muusikat esitada. Kuigi rolli loomine toimub ka siis. Samas mulle väga meeldib kontserte anda ja võibolla isegi rohkem neid korraldada. EMTA-s oli minu kõrvaleriala kultuurikorraldus ja soov midagi korraldada on mul alati olnud. Minu sõpruskonnas oli mitu ägedat metsot ja mõtlesin, et korraldaks kontserdi, kus esineksid ainult metsod. Tegime sellise poollavastatud kontsertetenduse, mille pealkirjaks sai “Metsikud mezzod” ja kus osales 8 metsosopranit. Siis ma veel ei teadnud, et sellest tuleb kontsertide sari ja meiega liitub veel lauljaid. “Metsikute mezzode” slogani all on toimunud nüüd juba 4 menukat kontserti ning sama pealkirjaga andsime Eesti Kontserdi alt ka koolikontserte, kus tutvustasime õpilastele klassikalist muusikat just läbi metsosopranite rollide. Tänaseks on “Metsikud mezzod” saanud suurema tähenduse kui lihtsalt kontserdi nimi, sellest on saanud kaubamärk ja meie endi jaoks üks tore ja toetav metsode sõpruskond.

Mis aitab head laulu- ja häälevormi hoida, kui tähtis on lauluõpetaja roll?

Mul on väga hea treener-lauluõpetaja Eva Märtson-Wilson ja meie koostöö jätkub ka praegu peale kooli lõpetamist. See on suur väärtus kui sul on usaldusväärne inimene kelle juurde pöörduda, kes sind kuulab, annab tagasisidest ja aitab, laulmine on elukestev õpe.


Laulmine on nagu sport, kui trennis ei käi, siis kaob vorm ära.


Eesti kliima on lauljale äärmiselt vaenulik ja raske, oluline on hoolitseda oma immuunsüsteemi tugevdamise eest, eriti kui päikest on vähe ja ilmad jahedad. Teine oluline asi on puhkus. Tuleb leida oma tihedas graafikus aega puhkamiseks, sest väsinud inimene on haigustele vastuvõtlikum. Mul endal mingeid erilisi nippe tervise hoidmiseks ei ole, olen harva haige, kuid kui tunnen, et haigus tuleb, siis proovin aja maha võtta. Kui hääl päris ära läheb, siis tuleb lihtsalt vait olla. Häälehädade leevendamiseks tarvitan looduslikku astelpajuõli ja taruvaiku. Paar sõpradelt saadud retsepti on mul ka: 1tl soodat, 1tl soola, kuum vesi ja siis 3 tilka joodi – sobib hästi kurgu kuristamiseks ja leevendab põletikku; 1 sidruni mahl, tükike ingverit, natuke tšillit, mett, 2 küüslauguküünt ja kuum vesi – looduslik antibiootikum. Samuti jalavann sinepiga on tõhus, mida mulle õpetas ema.

Sa torkad silma julgete stiilikatsetustega ning oled suur taaskasutuse sõber. Kuidas sinu muutused sünnivad ja millest on need ajendatud?

Olen aastatega kõik erinevad juuksevärvid läbi proovinud ja olnud nii blond, brünett kui punapea. Juuksed kasvavad mul kiiresti ja see annab võimaluse palju katsetada, ma ei ole pikkades juustes väga kinni ja nii olen oma pika patsi mitmel korral ka parukategijatele viinud, mida võib ju ka omamoodi taaskasutuseks nimetada. Mis puudutab taaskasutust, siis see on kindlasti sõna, mis iseloomustab minu riidekapi sisu. Olin teismeline 90ndatel ja ega midagi väga saadaval polnud. Hädast aitas välja ema riidekapp – käärid sisse, veidike ümber disainimist ja oligi koolidiskoks kostüüm olemas. Vaikselt ilmusid Eestisse taaskasutuspoed, ja nii tekkis alternatiiv ema riidekapile. Kui 90ndatel oli see lahendus rahanappusele, siis nüüd on sellest saanud juba harjumus ja hasarti tekitav hobi. Ka välismaal reisides meeldib mulle selliseid teise ringi poode külastada. Olen oma sõprade seas tuntud kui “hea ninaga” ostleja ning kui midagi lahedat näen, siis ostan teistelegi. Kui laulmisega rohkem tegelema hakkasin, tekkis mul hea põhjus pikki õhtukleite soetada. Aastatega on nii mõnedki kleidid kappi kogunenud ja sõbrannade jaoks on minu kostüümilaenutus alati avatud.

Millised on sinu ilurituaalid ja mida ükski poelettidelt saadav kosmeetikatoode sinu jaoks ei asenda?

Ma ei ole igapäevaselt suur meikija, teatris tuleb niikuinii õhtul nägu pähe teha. Varem kui kontoris töötasin, siis ilma meigita ma kodust ei lahkunud, nüüd olen pigem veidi laisk. Samas mul on õhuke näonahk, mis vajab igapäevast korralikku kreemitamist ja niisutamist, eriti külmade ilmadega ning ühte korralikku näokreemi ma küll investeerin. Parimad ilurituaalid, mida ükski toode ei asenda, on minu jaoks aga saun ja päike.

Kuidas kõige meelsamini sisustad oma vaba aega, mis muusika ja lava kõrvalt üle jääb?

Teatrisse tööle asudes muutus minu kui endise kontoriinimese töögraafik oluliselt teistsuguseks ning ühise vaba aja leidmine raskemaks. Kui leian mõne vaba augu, siis saan sõpradega kokku, kokkame koos ja teeme sauna. Pean tunnistama, et käin vabal ajal tihti ka kontsertidel. Mu elukaaslane laulab Rahvusmeeskooris ja käin talle kaasa elamas, kindlasti käin ka oma sõpru metsosid kuulamas ja toetamas.


Mulle ei meeldi muusikat plaadi pealt kuulata, miski ei kaalu üle elavat esitust ja vahetut kogemust.


Natuke tegelen vabal ajal ka käsitööga, mulle on alati meeldinud oma kätega midagi teha ja siin on samuti oma koht taaskasutusel.

* Vanamuusika on varajane muusika ehk varane muusika, millega viidatakse kolmele muusika ajaloo perioodilekeskajalerenessansile ja barokile.

 

Aulega vestles Kerttu Sarapuu, Tilk.bio blogi kaasautor, vabakutseline kirjutaja ja jurist, loodus- ja mägimatkaja, tervikliku, teadliku ja jätkusuutliku elustiili huviline.