Myanmar – avastamata pärl Kagu-Aasias?
Seekordne reisikiri tuleb Myanmarist. See Kagu-Aasia riik on suuresti säilitanud oma eheduse ja isikupära ning on samal ajal põnev ja väga kiire arenguga. Myanmar, endise nimega Birma on koduks umbes 135-le etnilisele grupile ning jagab oma riigipiiri India, Hiina, Bangladeshi, Laose ja Taiga. Oma kireva poliitilise olukorra ja arengutaseme tõttu on tegemist üsna haruldase sihtkohaga. Aga nagu vanasõna juba ütleb, on igas sadamas üks eestlane ja ka Myanmaris on vähemalt üks meist käinud. Oma muljeid ja kogemusi jagab Herdis, kes käis 2015. aastal Myanmaris MTÜ Mondo vabatahtlikuna. Herdis töötas kolm kuud Põhja-Birma aladel, Šani osariigis ning aitas kohaliku haridusorganisatsiooni CRED (Centre for Rural Education & Development) projekti juhtimise küsimustes.
- Millises piirkonnas sa Myanmaris elasid?
Minu töökoht asus väikeses maapiirkonna keskuses Namlanis, kuid mina elasin 60 kilomeetrit kaugemal Hsipaw linnas. Nimelt polnud tol hetkel Namlanis välismaalastel ööbida lubatud, selleks puudusid spetsiaalselt turiste majutada lubavad külalistemajad ning seaduse järgi ei tohi kohalike inimeste juures ööbida.
Nii elasingi umbes Pärnu-suuruses, 40 000 elanikuga Hsipaws, mis meenutas küll pigem suuremat küla kui suvepealinna suurust linna. Hsipaw oli elamiseks mõnus koht – rahulik ja külalislahke. Kuna samast linnast algavad mitmed matkarajad põlisrahvaste küladesse, siis oli seal ka mitu külalistemaja, millel luba välismaalasi majutada.
Organisatsiooni töötajatega kohtusime iganädalaselt kas Hsipaws või Namlanis, kusjuures 60 kilomeetri läbimiseks kulus keskmiselt 3 tundi, sest mägine teekond ja teede üldine olukord paremat ei võimaldunud.
- Kultuuriline erinevus või omapära, mida peaks arvestama Myanmari reisides?
Üks asi, mis kindlasti märkamata ei jää, on see, et aega mõistetakse Eestis ja Myanmaris erinevalt. Asjad juhtuvad siis, kui selleks on õige aeg, mitte ilmtingimata siis, kui need on kuskil paberil kirjas. Nii võib näiteks buss jaamast väljuda tund ja rohkem aega hiljem kui lubatud. Soovitan seega juba enne reisi harjutada ennast mõttega, et kõik ei pruugi minna nii, nagu ette planeeritud. Samal ajal lahenevad asjad alati, varem või HILJEM =).
- Kuidas on mõistlik Myanmari reisida (omal käel või turismigrupiga)?
Olen seikleja hingega ja sellepärast valiksin alati omal käel reisimise. Nii saab ise oma graafikut sättida ja ei pea kellestki otseselt sõltuma. Reisisin Myanmaris tihti just üksi ringi, kuid kunagi ei tundnud ennast üksildasena ega tajunud suurt ohtu. Kui püsida turistidele lubatud trajektooril, siis turvalisuse pärast otseselt muretsema ei pea. Myanmari inimesed on sõbralikud ja lahked ning alati abivalmis. Loomulikult kehtib reisimisel common sense – üksi öösel ringi seigelda pole arukas, raha tasub hoida erinevates kohtades, tasub olla tavapärasest tähelepanelikum jne.
Ka grupiga reisimine võib olla põnev ja soovitan seda neile, kes tahavad, et sõiduplaan oleks üldjoontes paigas ning ise ei peaks midagi organiseerima. Kui reisijuhiks on laialdaste teadmistega inimene, kes tunneb kohalikku kultuuriruumi, siis on tänu sellele võimalik palju rohkem riigi kohta teada saada kui omal käel reisides. Küll aga hoiatan ette, et ka sellise reisi puhul tasuks olla valmis ootamatusteks ning täpset plaani ja kellaaegadest kinnipidamist on Myanmaris pea võimatu tagada. Seega võib Myanmar olla tõsiseks väljakutseks inimestele, kellel on suur vajadus kõike kontrollida. Soovitan neelata alla chill pill ning nautida vooluga kaasa minemist! B)
- Mis on parim aastaaeg Myanmari reisimiseks?
Üldiselt võib Myanmari ilma jagada kaheks – vihmaperioodiks ja kuivaks ajaks. Kuiv periood kestab oktoobrist maini ja vihmaperiood maist oktoobrini. Märtsist maini on kuum periood, mil temperatuur võib tõusta kuni 40ºC. Seega on kõige mõnusam Myanmaris ringi reisida novembrist kuni veebruari lõpuni, sest siis on ilm veidi jahedam.
Arvestama peaks aga sellega, et see on ka turismi kõrghooaeg ning seega tuleks ööbimine eelnevalt kinni panna. Kuigi riik areneb kiiresti ja turistide arv kasvab aasta-aastalt, ei ole majutuskohtade arv veel järele jõudnud. Nii ongi juhtunud, et inimesed, kes kõrghooajal reisivad ja eelnevalt ööbimiskohti broneerinud pole, peavad ulualust otsima templitest.
Reisimiseks on head ka näiteks mai, september ja oktoober ehk rohelised kuud. See periood sobib hästi näiteks neile, kelle meeldib matkata. Vihma sajab siis pigem vähe, aga loodus on sellest vähesest vihmast juba ellu ärganud ja lopsakas.
Kuna Myanmar on suur riik, siis on ka ilm piirkonniti erinev. Pagan asub kuivas ja kuumas vöötmes, seal on alati liiga palav. Samuti on temperatuur kõrge Yangoonis, samal ajal on põhjapool ilm märksa jahedam.
- 3 ilusamat kohta külastamiseks?
1) Bagan, mis on 9-13. sajandist pärit Pagani kuningriigi pealinn. See oli esimene riik,, mis hõlmas enda alla suurema osa tänapäeva Myanmari aladest. Piirkonnas on kõige tihedamini asuvad budistlikud templid, pagoodid ja stuupad maailmas.
Bagan on võrratu – eriti maagilised on päikesetõusud ja päikeseloojangud mõne keskmise suurusega templi otsast vaadatuna. Kuigi turiste käib seal palju, ei tundu see kunagi ülerahvastatud, sest ala on suur. Elektrimootorrattaga templite vahel ringi kihutades tekib tunne, nagu avastaksid seda ilmelist maailma täiesti üksinda. Soovitan jääda vähemalt 2-3 ööks!
2) Yangoon – Myanmari suurim linn, 6 miljoni elanikuga. Isiklikult armastan (Aasia) suurlinnu, just nende mittekesisuse, kirevuse ja kaootilisuse pärast. Inglise koloniaalvõimu ajast pärit suursugused ehitised koos seismas kuldsete templite ja vaevu koos püsivate hurtsikutega, uued uhked restoranid ja traditsioonilised turud ning inimesed, kes kõige selle vahel sagivad.
Parim viis selle linna loomusega tutvumiseks on ümber Yangooni sõitev rong (circle train). Rong läbib umbes 3 tunniga 45 kilomeetrise trajektoori ja võtab inimesi peale 39 peatusest. Rongisõit ise maksab umbes 20 eurosenti ning kaaslasteks sellel reisil on erineva taustaga tegelased – mehed ja naised, noored ja vanad ning jah… sõna otseses mõttes ka kuked ja kanad – värviline seltskond igal juhul. Teekond kulgeb läbi agulite ja kiiremini arenenud piirkondade ning jõuab mingil hetkel korra ka linnast välja. Selle rongi pealt võib alati maha astuda, sest järgmine rong on varsti jälle tulemas.
3) Hsipaw – minu armas kodulinnake. Hsipaw on väike linn või pigem suur küla, ilma milleta poleks minu kogemus Myanmaris sama äge olnud. Hsipaws käib aeg oma rütmis, mõnikord lausa seisab imeliselt nagu vaikelu. Selles väikeses linnas on üks peatee, mille ääres mitu budistlikku templit, mošee ja kirik. Erineva tausta ja uskumustega inimesed elavad seal pigem rahumeelselt koos.
Kohe linna taga on punase viljaka mullaga põllud, kohe nende taga on mäed ning mäe otsas veel üks tempel. Linnas on suur turg. Hommikul kell 3 tulevad ümbruskondsetest küladest inimesed köögivilju ja puuvilju müüma ning kella 7ks hommikul on turg juba ammu tühjaks jooksnud.
See on imeline väikelinn, kus algavad mõnusad matkarajad põlishõimude küladesse. Rännakud, mis kestavad poolest päevast mitme päevani välja, on hea viis „päris“ eluga tutvumiseks.
Hsipaw on rahulik ja mõnus paik – koht, kus sügavalt sisse hingata ja aeg veidikeseks maha võtta.
- Lemmik kohalik söök-jook?
Šani nuudlisupp (Shan khao swé).
Kui tahad kodus järele proovida, siis retsepti saab SIIT: https://www.196flavors.com/burma-shan-noodles/
- Must-have asjad, mis peaks Myanmaris seigeldes kaasa võtma?
Taskulamp*, päikesekreem, päikeseprillid, sääsetõrjevahendid, huulepalsam.
*Tänavavalgustust Myanmari väikelinnades üldiselt pole, teede olukord on halb ning ilma taskulambita liigeldes võib pärast päikeseloojangut lihtsalt auku kukkuda.
- Mis arengutasemega Myanmar praegu on?
Myanmar oli 2011. aastani üks maailma isoleeritumaid riike, samal ajal kui eelmisel aastal (2016) oli ta ADB (Asian Development Bank) andmetel Aasia kõige kiiremini arenev riik. Sellest hoolimata jageleb Myanmar suurte väljakutsetega ning riigi areng on regiooniti vägagi erinev. Kui kriisipiirkondades on areng aeglane või sootuks peatunud, siis Yangoon sammub kindlal sammul eest ära.
Ühe suurema väljakutsena võiks nimetada infrastruktuuri, mis mõjutab otseselt ka riiki reisijaid. Teedevõrgustik ei ole korralikult välja arenenud või on teede olukord lihtsalt väga halb – vihmaga haihtuvad teed, augud, isoleeritud külad jne. Bussiga liigeldes tasub varuda kannatust, sest teel võib tulla ette ootamatusi.
Elekter, kanalisatsioon ja puhas vesi on luksus, mida kõik endale lubada ei saa. Ka külalistemajades võib elekter kohati mitmeks tunniks ära kaduda, kuigi majutusasutustes on üldiselt olemas ka oma elektrigeneraatorid. Tihti näeb kohalikke endid tänaval või jões pesemas, sest majadesse pole veesüsteemi veetud. Siinkohal ei olegi vast vaja rääkida internetist. Ei tasu loota, et väljaspool suuremaid linnu igal pool levi oleks. Kuigi paari aastaga on inimeste nutiseadmete kasutus tõusnud rohkem kui 80%-ni.
Myanmar on ka Kagu-Aasia kõige vaesem riik – alla vaesuspiiri elas 2015. aastal 25,6% elanikest. Seda vaesust ja suuri kontraste on riigis kerge märgata. Rikkad on üldiselt endised ja praegused sõjaväelased ning nende perekonnad. Nad on segatud nii narkokaubandusse, salaküttimisse kui ka väärtuslike maavaradega seotud tehingutesse. Seetõttu panen kõigile Myanmari reisijatele südamele: uurige kindlasti eelnevalt eetilise reisimise kohta riigis, selle kohta on piisavalt kirjutatud. Näiteks kuuluvad uhked ja luksuslikud hotellid ning suuremad poed reeglina nendele samadele sõjaväelastele. Kui külastada pigem väikseid poode, turge ning ööbida tagasihoidlikes külalistemajades, toetate sellega tavalisi inimesi.
- Mida peaks teadma Myanmari poliitilise ja kultuurise tausta kohta sinna reisides?
Esiteks soovitan kõigil enne Myanmari reisimist põhjalikumalt selle riigi kohta uurida. Myanmari puhul on tegemist poliitiliselt väga keerulise piirkonnaga ning olulisi teemasid, mida siinkohal puudutada, oleks vägagi palju. Toon välja vaid mõned üksikud.
Myanmar on etniliselt väga kirev riik – ametlikult on määratletud 8 suuremat rahvust, kuid etnilisi gruppe on tuvastatud vähemalt 135. Riiki valitsevad bamarid, keda on proportsionaalselt ka kõige rohkem. Riik on nende rahvuste kaupa jagatud piirkondadeks ning sisuliselt toimivad kõik piirkonnad kui nö poolriigid või riigid-riigis. Nii on enamikel rahvustest oma sõjavägi/-väed, koolid, valitsus jne. Ka on neil kõigil tugev identiteet, oma keel, kultuur ja tavad. Mitmed neist rahvustest tahaksid iseseisvust, teised aga püüdlevad autonoomia poole.
1962 – 2011 aastani oli Myanmar karmi sõjaväelise režiimiga riik ja kuigi 2015. aastal toimusid n.ö esimesed vabad valimised Myanmaris, ei ole sõjaväe võim ja mõju kuhugi kadunud. Sõjaväelased kontrollivad kolme kõige olulisemat ministeeriumit, milleks on piirisuhete ministeerium, kaitseministeerium ja siseministeerium. Samuti kuulub 25% parlamendi kohtadest automaatselt sõjaväele, otsuste vastu võtmiseks on vaja aga üle 75% häältest.
Myanmari sõjaväe ja vähemusrahvaste vahel on olnud ja jätkuvalt on mitmeid kokkupõrkeid. Sisuliselt võib öelda, et riigis on praegugi mitu konfliktikollet-kodusõda. Võib tunduda küll kummaline, aga tegelikult on Myanmaris turistidele liikumine turvaline. Sõjategevus ja lahingud käivad paksus džunglis ja mägedes, kus võideldaks kontrolli üle piirkonnas. Piirkonnas, kuhu turistidel nagunii luba minna pole; linnades sõjategevust ei toimu.
Tahan siinkohal julgustada Myanmari reisimist. Sealsed inimesed on võrratud ja nende külalislahkus piiritu. Küll aga soovitan teha enne minekut ära kodutöö ja kohaliku olukorra kohta veidi rohkem lugeda. Ja soovitan minna nüüd, mitte hiljem, sest areng riigis on kiire. Hetkel veel saab näha seda ehedust ja lihtsust, mis turistide arvu suurenemisega oma võlu kaotab! Võtke kaasa avatud meel ning Tilk! Travel Kit ;)!
Herdis on erialalt Kagu-Aasia uurija, õppinud Tallinna Ülikooli Aasia Uuringute erialal, keskenduses peamiselt just Myanmari ja Tai ühiskondadele ning poliitikale. Mõlemas riigis on ta ka elanud – Tais 1,5 aastat ja Myanmaris 3 kuud. Mõneti just tema haridustaustast lähtuvalt kandideeris ta ka Mondo vabatahtlikuks Myanmaris. Ta usub, et kõige tugevama kohaliku kultuuriruumi tunnetuse annab see, kui omavahel kombineerida erialapõhine uurimine elamis- ja töötamisekogemusega kohapeal.
MTÜ Mondo on arengukoostööle, maailmaharidusele ja humanitaarabile pühendunud sõltumatu Eesti organisatsioon: http://www.mondo.org.ee
Mondo vabatahtlike töö kohta Myanmaris saab pikemalt lugeda siit: https://medium.com/karmaretk-birmas