Reisikiri: Lääne-Aafrika – avastuslik roadtrip ümberehitatud bussiga

Sel korral seikleme ehedas Aafrikas. Helena Pruul jagab meiega avardavat kogemust, kuidas ta ühe haridusprogrammi raames sõitis ümberehitatud bussiga nelja kuu jooksul läbi Lääne-Aafrika riikide, kuhu tavaturistid just sageli ei satu. Buss startis Taanist, kust sõideti Hispaania lõunaossa, üle Gibraltari väina ning sealt algas päris Aafrika avastamine: Maroko, Sahara, Mauritaania, Senegal, Guinea-Bissau, Guinea-Conacry ning riburadapidi tagasi.

Foto: Erakogu

Mis ajendas sind sellises projektis osalema ja kui palju sa varem Aafrikast teadsid?

Juba lapsepõlves oli mul unistus ja kinnisidee minna Aafrikasse, täpsemalt Botswanasse. Teadmata veel, kus see üleüldse asub ja mis seal on. Botswana kirjapilt sööbis mu mällu ühelt ema kantud t-särgilt ja nõnda see Aafrika manner mind kõnetas. Botswanasse pole ma seni veel jõudnud, kuid loodan ühel hetkel ka sinna minna. Info võimalusest minna välismaale õppima, teha seal tööd, olla vabatahtlik ja sealjuures metsikul viisil reisida, jõudis minuni taas läbi ema. Teades minu Aafrika huvist, näitas ta mulle artiklit kohalikus lehes, mis rääkis, kuidas üks noor poiss sarnase tee ette võttis. Peale keskkooli lõpetamist sain koheselt võimalusest kinni haarata. Varasemalt ei teadnud ma Aafrika riikidest suurt midagi, ma ei olnud sellises infovoos olnud ega palju reisinud.

Milline oli sinu ettevalmistus ja mida soovitad inimesele, kes plaanib reisi Aafrikasse?

Kuna meil oli oma kindel grupp, siis teadsime varakult valmistuda. Minnes neljaks kuuks riikidesse, kus vaid vähesed räägivad head inglise keelt, hakkasime me vähemalt kaks kuud varem keeli õppima. Mitmed läbitud riigid on olnud endised koloniaalvaldused ja seepärast kõneldakse peale kohaliku keele ka prantsuse keelt. Õpingutega seoses viisin end üldiselt Aafrika mandri ja selle ajalooga kurssi, et oleks kohapeal kergem orienteeruda ja mõista, miks asjad on nii nagu nad on. Näiteks on Maroko täis sisserännanuid lõunariikidest ja seda seepärast, et Maroko on värav Euroopasse ning paljud proovivad oma eludega riskides jõuda „tõotatud maale“. Eks kõik oleneb muidugi eesmärgist, miks sinna reisida ja millele oma tähelepanu pöörata. Meie eesmärgiks oli kogeda n.ö. „kolmandat maailma“, erinevaid kultuure, erisusi ja võimalusi tänapäeva maailmas. Kuidas on tekkinud selline majanduslik ja arengu seis eri mannerde vahel jmt.

Inimesele, kes võtab ette reisi mustale mandrile, soovin avatud meelt. Olenevalt asukohast võid sattuda väga ilusa looduse ja võrratu ilma peale, aga seal, kus ei olda turistidele orienteeritud, on ilmselgelt midagi enamat peidus ning reaalsus võib vahel üsna ehmatav olla. Kui soovitakse mitmes riigis reisida, siis on mõistlik enne kõik viisad ja piirid üle vaadata, kust ja kuidas liikuda, kuna võib ette tulla, et viisade vormistamine võtab aega.

Foto: Erakogu

Mis võiks olla parim nipp Aafrika inimesega hea kontakti saamiseks?

Aafrika inimesed on inimesed nagu kõik teised. Siiras sõbralikkus ja avatus on hea algus, kuna huvi on suure tõenäosusega vastastikune. Alati on hea varuda mõned sõnapaarid või fraasid keeles, mida mõlemal osapoolel on kerge mõista.

Milliseid põnevaid roogasid sa Aafrikas proovisid, mis oli parim elamus?

Kõige meeldejäävam oli Marokko tagine’st söömine. Ühisest suurest taldrikust söömine on väga omane ka teistes riikides, kus mitmekümne inimese peale antakse vaid mõned suuremad taldrikud ja väikeste gruppidena süüakse taldrikust healjuhul lusikatega, tavaliselt näppudega. Kuna Lääne-Aafrikas on suur osa kõrbestunud ala ja ei ole just palju rikkust, siis värskeid puuvilju seal külluses ei olnud. Ainult papaiasid jagus palju ning see oli minu jaoks täielikult uus puuvili.

Parimaks elamuseks olid kohalikud tänavaturud. Kuna liiklesime bussiga läbi mitmete suurte ja väikeste kohtade, siis igal pool olid teede ääres grupp naisi ootamas järgmist sõiduvahendit, mille poole joosta ja kõvahäälselt kaubelda. Enamasti pakuti banaane, koortega maapähkleid, üllatuseks ka mahlajääd, mis maitses väga hästi. Jäätist sai süüa kui kilekoti nurga katki hammustasid ja imema hakkasid.

Guinea-Bissaus veetsime mõned nädalad kohalikus sõpruskoolis, kus mitmeid päevi järjest tehti söögiks riisi. Riis on neil imporditud ja tihti ei ole parimaid tingimusi hoiustamiseks, närilised teevad oma töö. See kogemus on muutnud mind tundlikuks riisi kvaliteedi osas. Ühes kaugemas külas projektil osaledes tehti piduroaks ahviliha. See oli üsna vastumeelne, kuna ahv toodi eeltöödelduna terves tükis ja seejärel lõigati tükkideks, kuid oma anatoomialt ja välimuselt ei erine ta palju väikesest inimesest. Pidasin lugu nende kultuurist ja proovisin seda pidurooga, mis oli kindel samm täistaimetoitluse poole.

Foto: Erakogu, Helena Pruul vasakul ääres

Mis sind Aafrika puhul kõige enam üllatas ja mis osutus väljakutseks?

Kõige enam üllatas mind kohalike mentaliteet, et „valge inimene“ teab ja oskab kõike. Guinea-Conacry’s sattusime ühte ülikooli, kus meil paluti inglise keele teaduskonnas tunde läbi viia. Minu jaoks oli see suur väljakutse, kuna koolis õppides oli mul suur hirm inglise keeles rääkida. Tund läks kenasti, kuid arutledes teemade üle mida nad sooviksid oma riigis paremaks muuta ja arendada, pöörduti üllatuslikult meie kui „valge inimese“ poole, et kuidas meil need asjad on ja toimivad, kuna meie ju „oskame“. Teine „alt-üles“ ja südantlõhestav moment oli, kui pere oli valmis andma oma lapse kaasa, et tagada talle parem elu.

Üks jahmatav ja ootamatu asjaolu oli prügimajandus, mis toimiski niivõrd lihtsalt, et vajalik pakendist välja ja pakend aia taha. Mõnedes kohtades olid teeääred ja linnade lähedased veekogud prügist tulvil.

Foto: Erakogu

Milline sihtkoht sai sinu lemmikuks sellel seiklusel, mida soovitaksid teistelgi külastada?

Kindlasti meeldis mulle Maroko, kuna see on esimene samm ja värav Aafrikasse ning külalislahkuse kogemus ja uued sõbrad, kohalik turg, toit ja kuum hammam (aurusaun) on asjad, mida alati sooviks uuesti kogeda. See on hea koht kust alustada, kui plaan on edasi sügavale Aafrika mandrile liikuda. Teise sihtkohana valiksin Senegali, kuna see on esimene „must maa“ peale Marokot ja Mauritaaniat. Seal saab kogeda rikkalikku kohalikku kultuuri nii muusika, tantsu kui kunstivallas.

Mida Aafrikas kindlasti vaadata ja kogeda tasub?

Kõige ehedam ongi saada kontakt kohalikega ja kogeda seda, mis on päris nende lugu. Kohalikud on altid aitama ja majutama, tõeliselt külalislahked. Kohalikud turud, religioon, kõrbed ja kogu keskkond on väärt avastamist. Soovitan uurida lähemalt Maroko migratsiooniprobleeme ja Euroopa õhutusi; kes valdab Mauritaania valdusi enam ja on tööandja; palju keskmine kaevanduses töötaja teenib, mida kujutas endast Araabia kevad; Senegali muusika ja tantsukultuuri; Guina-Bissau ja Guinea-Conacry loodust.

Foto: Erakogu

Kas tõid miskit olulist sealsest kultuuriruumist kaasa?

Sealsest kultuuriruumist ilmselt oligi kõige olulisem endaga kaasa tuua reaalsustaju. See elu, mida me elame Euroopas ja igapäevaselt kogeme, ei ole üldse võrreldav sellega, mis seal toimub. Kogu see kogemus on olnud minu jaoks väga suur arenguhüpe, silmaringi avardav ja maailmapilti muutev. Sealt tuleb ka arusaam, kui vähe me tegelikult inimestena vajame, et olla õnnelikud ja eluga rahul.

Aafrika rütmid meeldisid mulle juba enne Aafrikasse minekut ning nüüd kus olen nende trummide saatel tantsinud, on mul oma päris aafrika trumm ja puusanõksud selgemad.

Peale keskkooli leidis Helena tee Taani alternatiivõppe ülikooli „The necessary teacher training college“, mille õppeprogrammi osana reisis neli kuud Aafrikas. Taani kool jäi küll hiljem pooleli, kui ta tagasi Eestisse tulles asus õppima TLÜ Haapsalu Kolledžis Tervisejuhi erialal. Praegu töötab Helena kestliku arengu hariduse edendamisele pühendunud Gaia Akadeemias õppekoordinaatori ja projektijuhina. Ta kuulub Eesti Ökokogukondade Ühenduse juhatusse ning on muuhulgas sünnitoetaja ja joogaõpetaja.

Helenaga vestles Kerttu Sarapuu, Tilk.bio blogi kaasautor, vabakutseline kirjutaja ja jurist, loodus- ja mägimatkaja, tervikliku, teadliku ja jätkusuutliku elustiili huviline.