Joogafestivali korraldaja Merit Raju teeb Hingele Pai!
Merit Raju on kirjutanud viis raamatut ning on joogafestivalide algataja ja peakorraldaja. Viimane töökaotus Sensa ajakirja peatoimetajana viis aga uue, neli korda aastas ilmuva ajakirja Hingele Pai sünnini. Foto: Triin Maasik
Oled oma elus teinud suuri kannapöördeid jättes eduka karjääri ning hakates tegelema vaimsete teemadega ning korraldama Eesti suurimat joogaüritust – joogafestivali – millest sellised muutused Sinu elus tingitud on ja kas oled nende otsustega rahul?
Nende muutustega olen väga rahul, sest ise loodud asjade tegemine tundub mulle kõige loomulikum, samuti meeldib mulle palju kodus viibida ja toredate inimestega kohtuda, mis inspireerib ja kellega teeme koostööd.
Viimased kuud on uue ajakirja algatamine küll tähendanud seda, et kui lapse magama panen, teen veel arvuti lahti ja töötan tüüpiliselt 2-3ni öösel, pärast seda mediteerin ja siis püüan tõhusalt magada. 🙂
Esimest korda tulin palgatöölt ära 2008. aastal ja sellest sündis mu esimene raamat, Aasta kontsakingadeta. Olen pärast seda veel kaks korda palgatööle tagasi läinud, aga mõlemal korral olen sealt koondatud.
2012. aastal korraldasin sõpradega esimese joogafestivali. Samal ajal oli ka poja sünd suur muutus ja nüüd alates sügisest oma ajakirja tegemine, mis sai alguse töökaotusest. Hingele Paiga on lihtsalt täiesti selge tunne, et ma ei saa seda mitte teha. Esimestel kuudel oli ohtralt elevust ja praegu tuleb lisaks ka ärevust, aga ma tean, et see ajakiri tuleb ja panustan oma väikese tiimiga sellesse, et see tuleks väga kvaliteetne.
Kuidas sul üldse tuli idee joogafestivali korraldama hakata?
Joogafestivali idee tuli sõna otseses mõttes Haapsalu Piiskopilinnuse hoovist. Käisin seal kord kaasaga jalutamas ja mulle kangastus seal liikumas suvisel ajal palju joogamattidega rahvast. See oli hästi selge pilt, nagu keegi oleks korraks kõik need inimesed linnusehoovi projitseerinud. Ja siis ma võtsin selle pildi oma teadvusse vastu ja tõrjusin kohe välja. Mul on nimelt umbes keskkoolist saadik olnud hullumeelselt kiire, mul on endale kõrged nõudmised ja mul tekib palju ideid, mida teostan suures osas ise. Seega ma ühest küljest teadsin, et nii suurt üritust koos sellega kaasneva stressiga ma teha ei taha, see lihtsalt ei mahu mu päevakavasse! Ja unustasin mõne ajaga kogu loo, seepärast ma isegi ei tea, millal see täpselt oli.
Olin tegelikult käinud korra kundalini jooga festivalil Prantsusmaal, aga ma ei tundnud, et see mind otseselt oleks mõjutanud, pigem sündis see pilt ikkagi kohast. Umbes pool aastat hiljem Hollandist külas olnud sõbrannale Haapsalu linnusehoovi näidates tuli mu juurde täpselt seesama pilt. Seekord mulle meenus ka esimene kord ja ma ütlesin selle idee oma sõbrannale välja.
Tema asus kohe ideed toetama ja pakkus ka välja esimese peaesineja (Daniel Strausseri, kes osutus väga populaarseks ja kelle oleme kutsunud saabuval suvel uuesti joogafestivalile). Tundsin sel korral ära, et see on minu kohustus idee realiseerida ning sellest ajast peale hakkas justkui kõik mind sel teel toetama. Tagasilööke oli väga vähe selle poolteise-aastase ettevalmistusperioodi jooksul ja ma teadsin seepärast kindlalt, et see on õige asi!
Mõni kuu hiljem asutasime MTÜ Joogafestivali, millel on neli liiget. Meie olemegi korraldajate tuumik, kes töötavad festivali nimel kogu aasta, lisaks on meil veel kuus iga-aastast abilist omas nišis. Sel suvel toimub juba kuues joogafestival ja viimati oli osalejaid kokku umbes 1400.
Millest sa inspiratsiooni ammutad sellise suure ürituse korraldamiseks?
Tavaliselt teen ma järgmise suve joogafestivali programmi esimese drafti joogafestivali kahe päeva vahelisel ööl. See on energeetiliselt minu jaoks kõige laetum aeg ja ühtlasi langeb kokku minu sünnipäevaga ja ma ei kasuta seda magamiseks, vaid nö kirjutan maha selle visiooni, mis mul tekib. Taustal mõjutab kindlasti programmi see, mille vastu ma just ise enim kirge tunnen ja kes on vägevad õpetajad või muusikud, keda olen Eestis või välismaal kohanud.
Mille poolest erineb uus ajakiri teistest, mis formaadis see tuleb ja millistest teemadest seal kirjutate?
Esimene Hingele Pai ilmub märtsikuus. Teemad ajakirjas: meelerahu, tervis, ilu, kodu, suhted, lapsed, loodus, eneseteostus.
Hingele Pai on ehedama ja täisväärtuslikuma elu poole pürgijale mõeldud reklaamivaba teadliku elustiili ajakiri. Unistame, et ajakiri Hingele Pai saab selline, mida ei raatsiks käestki panna ega nutiseadme vastu vahetada. Siiralt.
Me teeme seda koos New Yorgis elava Marju Randmer-Nellisega, kes on autor ja fotograaf ning kujundaja Teele Straussiga.
Ajakiri tuleb väga kvaliteetne nii sisult, vormilt kui paberilt.
Ta tuleb 100% originaallooming: nii tekstid, fotod kui ka illustratsioonid on oma ala professionaalidelt. Me ei kasuta fotopanku.
Kirjutavad ja teevad kaasa erilised inimesed nagu Hedvig Hanson, Valdur Mikita, Marika Blossfeldt ja Mari Jürjens tuntumatest. Ja muidugi kirjutame-pildistame-intervjueerime meiegi ohtralt, nii Eestis kui NYCs.
Igal aastaajal 132 lehekülge puhast sisu – teadlikust ja loomulikust eluviisist läbi lihtsa ning kauni vormi.
Kogu ajakirja kontseptsiooni taga on rahutunne. Seda toetab ka meie mõte jätta välja kõik tasulised reklaampinnad. Seega teeme seda kõike reklaamivabalt (kindlasti asjakohaste tarbimissoovitustega, aga sõltumatult).
Astume kaante vahelt ka päris ellu, seda nii kaasaegsete interaktiivsete osade kui kogukonnaüritustega. Kogu ajakirja/meie stiil on lihtne aus, helge, siiras, ehe.
Distants ajakirja tegijate ja lugejate vahel on hästi väike, üritusi toimub ka näiteks minu kodus (esimene neist juba 21. jaanuaril, milleks on muinasjutuvestmine täiskvasvanutele ja maisev toit). Praegu anname aastaks tellijatele tänuks kutse kogukonnaõhtule ja kontserdile, mis toimub märtsi lõpus. Meie stiiliga tutvuda ja ajakirja tellida saab www.hingelepai.ee
Mida sa oled õppinud oma senise ettevõtja karjääri jooksul?
Kõige tähtsam on ise 100% oma ettevõtmise taga olla oma kire ja armastusega selle teema/toote vastu.
Aga ometi sellest ei piisa, et sa ise usud ja tead, et see, mida teed, on väga hea. Ka teised peavad sellest teada saama. Tuleb aidata neil sellest teada saada – ja selles pole midagi häbeneda.
Oleme joogafestivalile ikka aeg-ajalt turundusjuhti otsinud, aga kuna eelarve on nii tilluke, siis pole sellega saanud maksta õiglast töötasu ega pole ka saanud tasulisi pindu osta vms. Olen mõistnud, et oma asjale tulebki ise turundust teha ja seda siis igal pool, muidugi maitsekuse piires. Ja seda ei saagi keegi teine teha, sest see turundus baseerubki sinu kirel ja ka isiklikel kontaktidel ja sõpradega-tuttavatega win-win kokkulepetel.
Inimesed armastavad ilu. Lisaks sisule on oluline ka kujundus/pakend/fotod sinust ja su tootest. Kui oskad neid ise teha, siis super, aga üldiselt sinna tasub panustada, et need saaks professionaalselt tehtud.
Eile sain kogenud ärinaiselt sooja soovituse: hoidu püsikuludest. Sellistest kuludest olengi instinktiivselt hoidunud, sest esiteks pole sissetulekud sellised, et võiks mõelda nt kontori rentimisele. Teiseks mulle meeldibki kõige rohkem kodus töötada ja need, kellega koos ma oma ettevõtmisi teen, armastavad samuti oma kodust keskkonda enim. Oluline õppetund on siin aga ka olnud, et väga pikalt siiski e-maili teel suhtlus ei toimi, tuleb panustada ka silmast-silma ja südamest-südamesse suhtlusse ja kohtumistesse. Ehk et kui sul on tiim (kes ilmselt on su sõbrad ja tuttavad) siis hoia lisaks töösuhtele ka sooje sõprussuhteid. Vahel on mul see meelest läinud ja suhe on läinud liiga töiseks, sest “kogu aeg on nii kiire”.
Olen märganud, et mul on enne suurte otsuste elluviimist on mingi kerge kramp, hangumine või kangestus või siis rabelemine. Tegelikult võib märksa rahulikumalt võtta. Tihti ma saan alles tagantjärele aru, et see oligi see kangestumist/rabelemise koht. Näiteks eelmise kuu alguses tekkis selline moment, sest meil võttis aega, et Hingele Pai kujunduse üldine käekiri paika saada ja selle taga seisid mitmete lugude kujundused ja see tegi mind ärevaks. Tegelikult oli see loomulik protsessi osa ja see koht pidigi aega võtma, et see saaks hea. Ja nüüd on kõik kujundused selle tropi tagant välja saanud 🙂
Milliseid soovitusi annaksid teistele, kellel on soov oma asja ajama hakata?
Mu kirjutatud raamat Leia oma tee on tegelikult sellest kõigest samm-sammult ja detailselt, lisaks vahele pikitud igas etapis teiste inimeste lugusid. Alustades valdkonna paikapanemisest: mis on see, mida sa oskad, mis teeb sulle rõõmu ja millega võiks raha teenida. Ka sellise nö vabakutselise elustiili miinustest, ausalt. Ja ka plussidest – näiteks lisaks üldisele rahulolutundele eneseteostusest kasvatab see meid ka isiksustena, mõjub hästi enesehinnangule (pikas perspektiivis, lühiperspektiivis tuleb kõike ette…). Aga palju valdkondi on sellised, mis siiski ei asenda sissetuleku mõttes täiskohaga palgatööd. Mina panin end nö valmis töötamise ajal (õppisin joogaõpetajaks ja hakkasin andma kord nädalas joogatunde, lisaks kirjutasin õhtuti raamatut), aga hoovõtuks kasutasin koondamise järel Töötukassa toetusega perioodi. Ühel hetkel tundsingi, et võin töötukassa “tissist” lahti lasta! Hakkasin andma rohkem joogatunde, korraldama väikseid joogalaagreid ja lõpetama raamatut. See oli aastal 2009, kui kirjutasin Hingele pai pealkirjaga raamatut ja alles alustasin joogavallas.