Reisikiri: Kumano Kodo ehk Jaapani müstilise palverännutee radadel

Kumano Kodo ehk Jaapani müstilise palverännutee radadel

Sel korral rändame oma reisikirjaga kaugel Jaapanis, täpsemalt päikesetõusumaa suurima saare Honshu mägisel palverännu teel, eemal suurtest linnadest ja tihedast asustusest. Oma muljeid ja elamusi rännakust jagab igapäevaselt finantssektoris töötav Elo Raitviir, kes eelistab reisides matkamist, võimalusel just mägises piirkonnas ning on vaba hingena alati aldis uusi asju proovima. Elo matkas Kumano Kodo radadel koos Seikluskliinikuga (seikluskliinik.ee) käesoleva aasta kevadel ning külastas ka mitmeid Jaapani linnu nagu Osaka, Nara, Kyoto, Fuji, Fujiyoma ja Tokyo.

Millised muljed jäid sealsest looduskeskkonnast? Milline on kohalike suhe loodusega?

Loodus on seal uskumatult lopsakas. Vulkaanilised künkad on kaetud metsaga, leidus ka bambussalusid. Rajad kulgevad valdavalt metsas mööda mäekülgi üles-alla ja vahepeal ka piki mäekülge, raja äärde jääb ilusaid alla laskuvaid ojasid. Kuna oli just konnade pulmamängu aeg, saime ees ootavast ojast juba enne aimu kaugelt kostva konnakontserdi abil. Lisaks konnadele elasid metsades oja ääres väikesed oranžid krabid, kes vilkalt üle tee sibasid. Pidi olema tähelepanelik, et neid mitte ära tallata. Nägime kotkaid tiirutamas ja mõnda madu ning karude eest hoiatavaid silte, viimaseid ei õnnestunud aga elusalt silmata.

Kohalikud hoiavad loodust ning looduses liikumine on seal väga populaarne. Paaris kohas küll märkasin metsa alla poetatud olmejäätmeid, mis pigem on erandiks. Haritavat maad on neil seal vähe. Oma aed on suur luksus eriti linnades, kus majad külg külje kõrval, aga lilli kasvatada nad armastavad.

Millist füüsilist ettevalmistust selline matk mägisel rajal nõuab?

Piisab kui olla tavaelus normaalselt füüsiliselt aktiivne, näiteks regulaarsed jalutuskäigud ja lühimatkad Eesti looduses on täiesti sobiv ettevalmistus. Päevateekonnad on keskmiselt 20 km pikad, on nii tõuse kui langusi, kuid järsemad osad on üldiselt lühemad. Raja esimene ja madalamate küngastega osa, mida ka kohalikud rohkem käivad, on kohati kividega sillutatud ja läbimiseks väga mugav.  Toitu (va lõunasöök, mille öömajast kaasa saab), telki, magamiskotti jm raskeid asju teekonnal kaasas kandma ei pea. Kui keegi ongi teadmatusest liiga palju asju kaasa võtnud ja kott tundub raske, saab endale kohapeal osta transfeeri teenust ja asjad järgmisesse öömajja ette saata.

Milline näeb välja traditsiooniline Jaapani öömaja, millega peab rändur arvestama?

Jaapani öömaja on lihtne ehitis, seal on ruumid ööbimiseks, söögiruum ja pesemisruum või onsen (kuumaveeallikas – toim). Ööbimisruum on reeglina ilma mööblita ning põrand on kaetud bambusmati ehk tatamiga. Magamiseks on põrandal madrats, mõnus suletekk ja riisiterade vms täidetud padi. Toad on omavahel eraldatud õhukeste paberist või bambusest lükandseinaga. Huvitav on nende sussikultuur, nimelt igas öömajas on 2-3 paari eriotstarbelisi susse ja pererahvas jälgib väga hoolikalt, et susse õigesti kasutataks. Oma jalanõud tuleb ära võtta kohe välisukse juures ja panna riiulisse või kappi. Sealsamas ootavad sind sussid, millega saab hoones ringi liikuda. Aga kindlasti ei tohi nendega siseneda ühtegi ruumi, mille põrandat katab tatami. Sussid jäetakse ruumi ukse taha. Mõnedes kohtades oli pererahval kombeks ukse taha jäetud susse teistpidi keerata – jätsid oma sussid ruumi sisenedes ninaga ruumi ukse poole, sealt lahkudes leidsid nad olevat ninaga teisele poole. Mina liikusin valdavalt paljajalu, mis tundus parem variant, kui valede susside kasutamine.

Enne õhtusööki on kombeks pesta, kas käiakse siis onsenis või öömaja pesuruumis. Hommikuti on pesuruumid tavaliselt suletud. Söögiruumis on pikk madal laud, mille ümber inimesed istuvad maas patjadel. Mõnedes kohtades on abiks ilma jalgadeta tooli moodi ese. On seljatugi ja istumisalus, millel on padi. Isteasend on põlvili ja istutakse oma kandadel. Meie jaoks on see üsna harjumatu ning väsitav asend, mistõttu sai seal õhtusöögi jooksul igasuguseid erinevaid poose võetud.

Mida huvitavat jaapanlaste vaimsuses avastasid? Mis iseloomustab nende kultuuri usulist ja mütoloogilist poolt?

Jaapanis on segunenud kaks usundit šintoism ja budism. Kui budism rõhutab hauatagust elu  – taassündide tsükli lõppemist ja nirvaanasse jõudmist, siis šintoism maist elu ja õnne leidmist siin maa peal. Jaapanlaste vaimsust iseloomustabki minu meelest just šintoismist tulenev põhimõte – lihtne ning looduse ja inimestega harmoonias olev elu, kus on olulised traditsioonid ja perekond, armastus looduse vastu ja kehaline puhtusearmastus. Šintoismi praktika seisneb kamide – jumaluste, loodusvaimude, looduse ja esivanemate kultuses. Kamisid on lõpmatu hulk ja nende austamine toimub pühamutes. Väikseid pühamuid, mille ees on jaapani värav torii ning mis eraldab meie ja kamide maailma, jäi hulgaliselt ka palverännuteele. Suuremate pühamute juures on populaarsed ema´d – hobuse või mõne muu looma pildiga väikesed puust tahvlikesed, millele saab kirjutada oma soovi või palve ja selle pühamusse üles riputada.

Kumano Kodo raja sümboliks on kolme jalaga vares. Kunagi ennemuistsel ajal olevat üks keiser sellel palverännuteel päevi ja öid ekselnud, kuni juba täiesti kurnatuna mõtles, et lõpp on ligi. Viimasel hetkel saabus kolme jalaga vares ja juhatas mehe metsast välja.

Võimalik, et jaapanlaste kümbluskultuur tuleneb samuti usust. Oluline on meeles pidada, et enne onseni ja vanni ronimist tuleb ennast korralikult pesta. Naiste ja meeste alad on eraldi ning onsenis käiakse alasti.

 

Millised toidud pakkusid kõige suuremat elamust? Mida peaks kohapeal kindlasti ära proovima?

Alati on laual riis ja misosupp, viimane pidi aitama riisi seedida. Öömajades tundus olevat kaks traditsioonilist stiili, mis võivad olla ka omavahel segunenud. Üks neist on hot pot, kus potis on puljong ja sinu ees kausikestes seened, hiina kapsas vm roheline köögivili, tofu, õhukesed lihalõigud, redis, bambusevõrsed, vetikad jne. Potil on tuli all, paned sinna asjad sisse ja vaatad, kuidas toit valmib. Teine stiil on hulk eri suuruses kausikesi, kus igas ühes natuke mingit erinevat asja. Väiksemates kausikestes oli maitseks hapendatud/soolatud köögi- või puuvilju, piirkonna spetsialiteet on näiteks fermenteeritud punased ploomid. Siis oli alati tofut, vetikaid, mingit köögivilja ja bambust. Mitmes kohas ka kohalikest mägijõgedest püütud forelli. Kindlasti tasub nii hot pot kui ka paljude kausikeste variant ära proovida.

Linnades oli palju maitsvaid rameni (nuudlitega supp – toim) kohti, kus kausitäied üllatavalt suured. Kindlasti tuleks ära proovida tuunikala ja tänavatoidust kaheksajala pallid (takoyaki). Igas linnas tasub külastada turutänavat, kus saab erinevaid hõrgutisi nii kohapeal proovida kui ka kaasa osta. Pakutakse mereande, köögivilju ja kuulsat Kobe veiseliha. Magusast soovitan macha tee jäätist ja machaga küpsiseid ja šokolaadi. Teed, kohvi ja saket juuakse muideks nii kuumalt kui külmalt, mida tuleb tellides alati täpsustada!

Mis sind selle Jaapani reisi puhul kõige enam üllatas?

Lihtsus, majad on väga lihtsad ning meie mõistes väliselt isegi natuke räämas. Välisele mulje jätmisele ei panda mingit rõhku, oluline, et elamu oma funktsiooni täidab.

Autod, just nende kuju, mis enamasti on sellised kõrged ja kandilised. Ei teagi, kas on see maitseküsimus või on sellised tsunamide, maavärinate ja mudavoolude puhul turvalisemad. Linnades oli palju elektriautosid ning üldine liiklusmüra vaiksem, kui ma ootasin.

Ubadest maiustused, näiteks punastest ubadest tehtud glasuuriga pätsikesed või koogid ja 3D prinditud toitude näidised söögikohtades ja poodides.

Kõik käib kindlate reeglite järgi – rongijaamas on maha märgitud liikumissuunad, rongis ei lobiseta ega räägita telefoniga, telefoni heli peab ühissõidukis maas olema, perroonile on märgitud ukse asukohad ja seal kohe ka jooned maas, mille järgi järjekord moodustada jms.

Negatiivselt üllatas ülepakendamine ja liigne ühekordsete plastikust asjade kasutamine.

Milline oli reisi kõige iseloomulikum kultuuriline kogemus?

Kuna ma kulgesin valdavalt mööda palverännuteed ning nägin palju pühamuid ja templeid ning usuga seotud rituaale, siis kõige iseloomulikumaks võib vast nimetada nende palverituaali. Palverituaal, mida jaapanlastest rändajad ka aktiivselt sooritasid, seisneb järgnevas: pese käsi ja loputa suud (reeglina on pühamu juures allikas, kaev vms); helista kella (pühamu küljes ripub kell, mida köiest sikutades saab helistada); viska mõni münt korjanduskasti; kummarda kaks korda sügavalt; plaksuta kaks korda käsi ja lõpuks kummarda üks kord sügavalt.

Kuhu soovitad Jaapanis kindlasti veel minna ja mida avastada?

Soovitan külastada Fuji mäge (Fujisan). Elamuse saamiseks ei ole tingimata vaja sinna otsa ronida (hooaeg on lühike ning seda võimalust kasutavad sel ajal tuhanded jaapanlased), vaid sõita võimalikult mäe lähedale, kõndida seal ringi ning lihtsalt imetleda vaadet. Fuji on väga ilus, võiks öelda, et isegi lummav mägi. Ühel pool mäge on viis maalilist järve, teisel pool uhked kosed. Mina ööbisin Fujiyoma linnas ning matkasin sealt 12 km kaugusele koskede juurde, pilk kogu aeg mäge otsimas.

Kumano Kodo on UNESCO pärandnimekirjas olev Jaapanis, Kii poolsaarel (Honshu) asuv püha palverännutee. Iidsed ja muust maailmast eraldatud mägirajad kulgevad läbi sügavate metsaorgude. Majutust pakutakse rändajatele templites ja traditsioonilistes majades, kus asuvad termilised kuumaveeallikad onsenid. Parim aeg rajal matkamiseks on märtsist juunini ja septembrist novembrini.

Allikas: https://walkjapan.com/tour/kumano-kodo-pilgrimage’

Fotod: erakogu