fbpx

Kati Ojaloo – sihikindel naine teel tippude sekka.

Suure sära ja sisemise põlemisega Kati Ojaloo (29) tegeleb üpriski ebatavalise spordialaga. Nimelt on ta sihikindlalt pürgimas vasaraheite tippseltskonda ja seadnud eesmärgiks esindada Eestit 2020 Tokyo olümpiamängudel. Viljandimaalt pärit Kati on õppinud ülikoolis tehnoökoloogiat ja hajaenergeetikat, kuid täna on tema sihiks keskenduda 100% spordile. Oma isikliku vasaraheite rekordi – 68,16m, uuendas ta värskelt tänavuse võistlushooaja alguses, mis kestab maist septembrini.

Vestlesime Katiga tippspordiga tegelemisest, füüsilisest ja vaimsest ettevalmistusest, eesmärkide seadmisest ja muust sellega kaasnevast ning mis motiveerib ja hoiab teda tegutsemas.

Tippsport nõuab tegijalt suurt üldfüüsilist ja vaimset ettevalmistust. Kuidas  näeb välja sinu tavaline treeningpäev?

Ärkan hommikuti 7-8 paiku ning esimese asjana võtan 5-10 minutit aega mõelda kolmele asjale, miks just täna tuleb hea päev ning kolmele asjale, mille eest olen tänulik. Olgu need siis kõige tavalisemad ja lihtsamad asjad nagu katus pea kohal ja söök laual. See ei ole klišee, et rõõmu tuleb leida väikestest asjadest, kui sina ise ei hinda oma elu väikeseid aspekte, siis keegi teine seda tegema ei hakka. Seejärel teen hommikuvõimlemise, mis on kasulik kõigile inimestele, mitte ainult sportlastele. Enda liigutamine pärast ärkamist aitab virguda, vaimset selgust saavutada ja hoida päeva lõpuni kõrgemat energiataset. Ükski hommik ei möödu mul ka ilma külma duši all käimiseta. See annab päeva viimase laengu, siis hommikusöök ja olengi valmis liigutama mägesid. Trenn algab soojendusega, üldjuhul selleks, et heitmiseni jõuaksin, pean alguses ”kuiva trenni” ehk drille tegema. Peale heitmist on veel kas mingid jooksud või hüpped. Päeva teine trenn on tavaliselt jõusaalis, palju on klassikalise tõstmise elemente – kaks põhiharjutust ja siis ülejäänud on toetavad, kere, selg ja ülakeha harjutused. Sügisel ja talvel on pikemad trennid, palju kordusi ja raskused on mõõdukad. See selleks, et kasvatada vastupidavust ja saada üldiselt tugevamaks. Mida lähemal suvele, siis tõstame raskusi ja langetame kordusi, et saada kehasse vajalikku kiirust ja särtsu.

Tegeled üpriski tavapäratu spordialaga, kuidas just vasaraheiteni jõudsid ja kas kaasaelajaid ja toetajaid sul jagub?

Ikka kergejõustiku trennis olles. Olen kiire ja hea käega. Heitmist alustasin mitmevõistluse sees oda ja kuuliga, vahetevahel proovisin ka ketast. Ajaga muutus ketas põhialaks ja vasaraheidet harrastasin seejärel ainult võistlustel. Ükskord Viljandi järve ääres peetavatel võistlustel kohtusin Soome koondise treeneri Jarmo Pöyryga, kes oli huvitatud minuga treenimisest, kuna oli aastaks ajaks minu kodulinna elama tulnud. Mu tolleaegne treener Milvi Vares oli kohe äksi täis, rohkem kui mina, arvates, et sellest võib kettas abi olla, aga meile kõigile märkamatult sai senisest kõrvalalast uus põhiala. Kaasaelajaid on palju, kuid just rahalist toetust on väga raske leida. Olen iseenda manager ning näen selle kallal tohutult vaeva, et sportimist rahastada ja tuge leida. Mul on olnud õnne siiamaani hakkama saada, kuid täieliku eelarve katmisest on asi kaugel ja vahel tuleb kärpeid teha.

Foto: Heitjate Seeriavõistlus 2018, Siim Semiskar.

Mida pead oma seni parimaks saavutuseks kui isiklik heiterekord kõrvale jätta?

Praegu ma tunnen, et olen oma elus sellises kohas, kus olen saavutanud tasakaalu, mul on äärmiselt toredad ja toetavad sõbrad ning pere. Nad toetavad mind rasketel aegadel ning jagavad minuga mu rõõmud ja kõrghetked.

Ma leian, et kui palju sa ka medaleid ja auhindu ei võidaks, sa ei suuda kunagi võita neid üksi ning kui suudadki, siis sellel ei ole mõtet kui pead neid üksi nautima.

Nagu öeldakse – jagatud mure on poole väiksem ning jagatud rõõm kaks korda suurem, ja nii ongi! Ma loengi suurimaks varanduseks ja saavutuseks oma kalleid lähedasi, kes on mul “no matter what” (alati, igal tingimusel) olemas!

Püstitasid kevadel uue isikliku rekordi 68.16 m, ihaldusväärne 70 meetri joon ei ole enam kaugel. Milline siht sul rahvusvahelisel tasandil ja konkurentsis silme ees on?

Suurim eesmärk on hetkel parandada oma isiklikke rekordeid, tõusta Euroopa ja maailma tippheitjate seltskonda ning esindada Eestit Tokyo olümpial 2020 suvel.

Foto: Jyväskylä Motonet GP 2019, Anssi Mäkinen. 

Kuidas treeningutsüklite vahel enda eest hoolitsed ja millega treeningurutiini vaheldust tood?

Mul ei ole vaja treeningrutiini vaheldust, ma armastan seda mida ma teen ning naudin igat päeva. Loomulikult kõik päevad ei ole vennad ja on ka halbu päevi, kuid siis tuletan endale meelde oma suurimaid eesmärke ning miks ma kõike seda teen.

Tippkonkurentsis püsimine, rutiini ja regulaarsusega toime tulemine nõuab kindlaid kvaliteete ja isikuomadusi. Kas praktiseerid ka mingeid meelepraktikad, mis aitavad sul paremini keskenduda ja seatud eesmärkidel püsida?

Ma ei praktiseeri mingeid kindlaid praktikaid, kuid olen lugenud palju seda valdkonda puudutavaid raamatuid ning kuulanud erinevaid podcaste. Need on aidanud mul leida just minule sobiva meeleseisundi ning töövahendid selle rakendamiseks. Mõistus on samasugune lihas nagu kõik muud, ning teda tuleb samamoodi treenida, et ta püsiks terve. 

Foto: Fotoraat 2018.

Mis sind motiveerib iga ilmaga dressid selga tõmbama ja treeningsaali poole sammuma?

Midagi, mis tuleb sügavalt sisimast, soov olla parim. Ja ma ei mõtle selle all saavutatud medaleid, võite, au ja uhkust, mis nendega kaasneb, vaid seda, et ma tahan kasvada inimesena nii vaimselt kui füüsiliselt.

Tahan omandada midagi, mida oskab maailmas peotäis naisi ja mis oleks veel ägedam kui see, et ka mina olen nende hulgas. Oskusega heita vasarat ideaalse tehnikaga ja kaugele! 

Minu eesmärk on see, et ma saan kunagi kõigele sellele tagasi vaadata ja öelda, et mul oli nii tore, väljakutsuv ja põnev aeg. Andsin endast kõik ning ma tegin selle ära!

Millest tunned kõige enam puudust Eesti spordivaldkonna korralduses ja arengus?

Tunnen puudust korralikust tugisüsteemist, seda selle otseses mõttes. Võrreldes teiste riikidega on meil veel palju areneda, loodan ja usun, et tehakse väikseid samme selles suunas. Eestis sportlane olla ei ole amet ning see on fundamentaalselt vale, kuid see tuleneb just sellest, et kõik sportlased, kes tahavad ja töötavad selle nimel, et pääseda olümpiale, ei ole igakuise sissetulekuga profisportlased. 

Millised põnevad hobid ja harrastused sul veel varuks on, mis silmad särama paneb ja vaheldust pakub?

Palju sinna vahele ei mahugi, kuna vabad hetked kuuluvad ikkagi treeningutest taastumiseks, füsioterapeudi ja massööri külastustele. Küll aga meeldib mulle eksperimenteerida erinevate toitudega. Olen ka avastanud raamatute lugemise maagia ja võimsuse. On kulunud aastaid, kus ma ei ole avanud ühtegi raamatut, kuid nüüd üritan lugeda vähemalt ühe raamatu kuus. Suveajal olen hobiaednik oma väikeste lillede ja taimedega. Usun, et see tuleb geenidega kaasa, kuna mu vanaema on elupõline aednik suurte lillepeenarde ja aiamaaga ning samasugune on mu ema. See on nii tore, kui me saadame üksteisele pilte, helistame ja jagame, mis on õitsema läinud või kas maasikad on juba punased või kas sel suvel on ka midagi, mis talve üle ei elanud. Neilt saab kõige paremaid ja usaldusväärsemaid vanakooli aiandusnippe.

Näed spordiväljakul alati väga efektne ja hoolitsetud välja. Jaga palun meie lugejatega mõni oma ilunipp?

Oii, ma väga tänan! Ma ei tea, kas neid võib nippideks nimetada, aga ma joon palju vett ja magan pikalt – öösel 9-10 tundi ning eriliselt olulisel kohal on mul nn päevased iluuned. Kõik mu sõbrad ka naeravad, et sina ja sinu “näpid” (ing. k powernap), aga see lihtsalt toimib ja annab mulle jõudu õhtuseks trenniks. Ma meigin ennast harva, mõnel pidulikumal sündmusel ja võistlustel, mis on sportlase jaoks ju pidupäev. Loomulikult kasutan looduskosmeetikat, ka Tilk! on minu lemmik juba aastaid.

Fotod: Tilk! & Kati heiteringis (Fotoraat 2019).

Jaga palun mõni oluline õpetus, mida oma lapsepõlvekodust kaasa oled saanud ja mis sind sportlasteekonnal toetanud on?

Töökus viib sihile ja kui midagi väga-väga soovida ja seda ka universumile teada annad, siis need soovid täituvad. Minu soovid on tõesti siiamaani täitunud, kui ma midagi siiralt olen soovinud. Seetõttu jätkan oma unistamist ja kõvasti soovimist!

Foto: Horvaatia 2019, erakogu.

Kui olulisel kohal on sinu jaoks taustajõud – treenerid, füsioterapeudid jt, kes tavaliselt kipuvad avalikkuse eest tahaplaanile jääma?

Nagu ka nimi – taustajõud ütleb, siis nad on tagaplaanil, kuid lahutamatu osa minu elust. Ma näen massööri ja füsioterapeuti kord nädalas, seda tihedamini kui oma perekonda. Loen neid oma spordipere osaks, oleme väga lähedased ja usaldus on 100%. Samamoodi on treeneriga, keda näen veel tihedamini. Hindan kõrgelt nende inimeste olemasolu, pühendumist ja jäägitut usku minusse ning olen selle eest tänulik iga päev.

Foto: Portugal 2019, erakogu.

Millised on olnud suurimad kompromissid ja ohverdused, mida oled pidanud tippspordiga tegelemise nimel elus tooma?

Ma ei tea, kas saaksin öelda, et ma oleksin midagi ohverdanud, see kõlab kuidagi halvasti. Pigem olen spordi nimel loonud väärtushinnanguid, eesmärke ja uusi suhteid. Väidan, et sport on mulle rohkem andnud kui võtnud ja seda ka aegadel, kui olen olnud vigastatud või tulemuste osas halvematel perioodidel. Need on olnud väga õpetlikud ajad, mis on aidanud mul leida ja avastada, kes ma tegelikult olen.

Katiga vestles Kerttu Sarapuu, Tilk.bio blogi kaasautor, vabakutseline kirjutaja ja jurist, loodus- ja mägimatkaja, tervikliku, teadliku ja jätkusuutliku elustiili huviline.