Sandra Vabarna – naine, kes kannab edasi pärimuseksootikat

Foto: Silver Tõnisson

Sihikindlat ja elurõõmsat Sandra Vabarnat (34) teame peamiselt laulja ja torupillimängijana 2014 aastal loodud ja nii meil kui mujal maailmas soojalt vastu võetud bändist Trad.Attack!. Tegelikult on ta terve elu traditsioonilise muusikaga seotud olnud, mitmes teiseski bändis kaasa löönud ja enne eksootilise torupilli juurde jõudmist põhipillina hoopis plokkflööti mänginud. Edukas ja nõutud bänd tähendab Sandra jaoks täna tihedat graafikut, pidevat reisimist ja planeerimist. Sellise intensiivse tempo kõrval teeb ta teadlikult jätkusuutlikke ja tervislikke valikuid, et võimalikult tasakaalustatud elu elada.

Sandra rääkis meile bändi käekäigust ja jagas inspireerivaid mõtteid enda elukorraldusest, saates loo tegemise ajal tervitusi kaugelt Taiwanist.

Foto: Maris Savik

Trad.Attack!’i lähtekohaks on elustada vanad pärimuslikud lood, lisades neile kaasaegse puudutuse ja uue energia. Milline on sinu suhe oma vahetute esivanemate ja juurtekohtadega?

Olen üles kasvanud Viljandimaal, kuid kõik lapsepõlvesuved veetsin Setomaal emapoolse vanaema juures. Sellepärast on Setomaa ja sealsed traditsioonid mulle väga hingelähedased. Loomulikult esimesed asjad, mis mulle Setomaaga meenuvad on kukeseened ja mustikad. Proovin ikka igal suvel korraks metsa seenele ja marjule jõuda. Kui pikalt korjamiseks aega pole, siis kasvõi selleks, et mõned marjad sealsamas värskelt põske pista. Teine vanaema on mul pärit Põhja-Eestist ja tema on nö linnavanaema, kellelt õppisin jällegi mitu laulu, mida ta juba oma lapsepõlves oli kuulnud ja laulnud.

Muusikamaastikul on Trad.Attack! oma ägeda energia ja helipildiga kujunenud omaette fenomeniks, teid on saatnud arvestatav menu ka piiri taga. Mis on see, mida välismaa inimene teie muusikast enda jaoks ära tabab ja tunneb?

Kindlasti on see kõigi meie kolme (Sandra kõrval abikaasa Jalmar Vabarna ja Tõnu Tubli – toim) energia, mis lavalt publikusse kiirgab. Teiseks need rütmid ja rahvalaulule iseloomulikud retsitatiivsed sõnad, mis panevad keha liikuma ja tekitavad mingi ühtse tiksumise, isegi siis kui nendest sõnadest aru ei saa. Mida kaugemal aga Eestist oma muusikaga esinemas oleme, seda eksootilisemalt mõjuvad kuulajatele ka minu mängitud torupill, parmupill ja viled.

Foto: Silver Tõnisson

Mis on see, mis toob esinemiskutseid üle maailma ja kuidas ennast välisturul reklaamite?

Meil on olemas agent, kes tegeleb bändiga just välisturul. Tema ülesandeks on pakkuda meid erinevatele festivalidele, planeerida tuure ja leida koostööpartnereid. Kuna praegusel ajal on väga oluline olla nähtav internetis, siis kindlasti on olulisteks reklaamikanaliteks kõikvõimalikud sotsiaalmeedia vormid, kus oleme väga aktiivsed ja jagame infot nii lavalt kui lava tagant. Välisturgude osas on meie jaoks tähtsal kohal ka erinevad muusikatööstuse esitlusfestivalid ehk showcasid, mis aitavad bändidel murda end rahvusvahelisele areenile ja enda muusikat suuremale hulgale inimestele tutvustada (Trad.Attack!’i esimene avalik esinemine toimus Tallinn Music Week festivalil – toim).

Kas eelistate välismaistel muusikafestivalidel mängimise kõrval pigem suuri või väikeseid lavasid ja miks?

Üldiselt pole mõtet võõras riigis alustada väikestest klubidest, kui sind veel ei teata. Kõigepealt tuleb koguda mingi kriitiline mass fänne-jälgijaid ja siis juba teha jätkutuur väiksemates kohalikes klubides. Kindlasti eelistame esinemiseks suuri lavasid, kus saame ka visuaali ja valgust täisvõimsuses kasutada. Samas see ei tähenda, et me väiksemate lavade puhul oma muusikat kuulajatele vähema energiaga mängiks. 

Olete riikide vallutamise rindel jõudnud juba pea 40-ni, kus on teil publikuga kohtudes suurim äratundmisrõõm olnud?

Võib öelda, et mida rohkem lõuna poole, seda soojem ja kaasaelavam on publik, kuid tihti ei pruugi see tähendada, et nad sind ka pikemalt meeles peaksid ja bändi käekäiku jälgima hakkaksid. Nad on pigem hetkes ja naudivad seda siin ja praegu toimuvat. Kõige paremini oleme klikkinud vast Kanada ja Austraalia publikuga.

Palun ava veidi teie uue plaadi loomise tausta, mis suunas liikumas olete ja mis on sellest protsessist kõige enam meelde jäänud?

Uue plaadi muusika loomisprotsess toimus meil kevadel ja sellest on jäänud meelde, et kõige olulisem on oma mugavustsoonist välja astuda, olla julge ja esitada endale väljakutseid. Ülejäänud protsess ja töö selle plaadiga, mis kestis pea pool aastat – kogu visuaalne pool, meeskonna komplekteerimine, suhtekorraldus jne, oli kindlasti selle projekti juures suurim väljakutse, samas ka rõõm töötada koos nii erinevate ja heas mõttes hullude inimestega. 

Kuidas sa muusiku tiheda graafiku ja pisipoja kõrval ennast keskmes ja tasakaalus hoiad, on sul mingid toetavad praktikad ja rituaalid varuks?

Mul on selleks mitmeid erinevaid praktikaid, aga kõige olulisem neist on planeerimine! Planeerimine nii, et saan igapäevaselt tegeleda oma keha ja vaimu heaoluga, tööga ja perega. Ja selle kõige aluseks on kvaliteetne ja täisväärtuslik ööuni, mida ma püüan saada vähemalt 7-8 tundi igal öösel. Ma olen väga varajane ärkaja ja hetkel katsetangi uut rütmi, kus ärkan hommikul kell 5 ja lähen magama umbes kella 20-21 vahel. See tundub mulle päris hästi sobivat. 

Oled osalenud mitmetes keskkonnateemalistes kampaaniates ja tervise väljakutsetes, mis on need saadud teadmised ja harjumused, mida oma igapäevaelus täna kasutad?

Nendest projektidest on minu ellu tulnud palju uusi harjumusi, mis on saanud igapäeva rutiini osaks. Näiteks teen igal hommikul oil-pullingut (suu loputamine õliga – toim); tõusen kell 5 hommikul ja pühendan tund aega oma kehale, vaimule ja planeerimisele; olen vähendanud kõvasti suhkru tarbimist ja ei söö enam liha; kasutan alati oma enda veepudelit ja kohvitopsi; järjest rohkem liigun ühistranspordiga, ja see nimekiri jätkub. Kõige olulisem on minu jaoks mõtteviis – rõõm pole asjades, vaid inimestes ja emotsioonides!

Mis on sinu isiklik nägemus, kuidas järjest kuumenevas ja ökoloogiliselt vaesuvas maailmas ellu jääda, mida peaksime indiviidi tasandil tegema?

Alustuseks peaksime kõik sellele teemale tähelepanu pöörama ja nentima fakti, et tegelikult on asjad ikka päris halvasti. Ärme peida pead liiva alla ja lõpetame mõtlemise, et ma elan ainult korra ja võin teha mida tahan ja minu tegevus ei mõjuta midagi. Mõjutab küll! Hakkame käituma vastutustundlikult ja mõtleme enne kui miskit teeme või tarbime. Meil pole üldse nii palju asju vaja. Mõtelge, mis on elus päriselt oluline ning pühendage oma aega rohkem lähedastele, tervisele ja loodusele, mitte shoppamisele ja tarbimisele.

Foto: Madis Veltman

Otsisid suvel torupilli õpilast, et õpetaja ja mentori rolli astuda, mis sind ennast selle iidse pilli juurde tõi ja kas õpilane on tänaseks leitud?

See on minu jaoks esimene kord olla nö mentori rollis ja selle väljakutse esitasin ennekõike endale, sest ma arvan, et meie kohus on õpitut edasi anda ja teisi õpetades õpime ise kõige rohkem. Jah, leidsin endale õpilase, kellega on juba kohtumisi olnud, aastaplaanid tehtud ning nüüd käib iseseisev töö meil mõlemal. Eesmärk ei olnud ainult seda ühte väljavalitut õpetada, vaid selle protsessi käigus muusikuna edasi areneda ja veel paremale tasemele jõuda. Torupilli hakkasin ise aga mängima umbes 13 aastaselt, kui nägin Viljandi folgil esinemas ühte Belgia torupillimängijat, kellesse sealsamas ülepeakaela ära armusin. Võibolla kui ta oleks olnud viiuldaja, siis mängiksin praegu hoopis viiulit…

Sandraga vestles Kerttu Sarapuu, Tilk.bio blogi kaasautor, vabakutseline kirjutaja ja jurist, loodus- ja mägimatkaja, tervikliku, teadliku ja jätkusuutliku elustiili huviline.